Ajalugu

Tuhkruid on läbi aegade kasutatud põhiliselt näriliste jahtimiseks.

Kodustamise ajalugu ulatub erinevatel andmetel väga kaugesse minevikku ja selle kohta on erinevaid versioone. Arvatakse, et tuhkrute ajalugu võib ulatuda 2500 aasta tagusesse aega.

Tuntuim versioon on ajast 450 aastat p. Kr mil mainiti tuhkruid esimest korda äratuntavalt. Selleks allikaks olid Pliniuse kirjutised (seal nimetati neid loomi Viverradeks). Caesar Augustuse valitsemisperioodil olid Hispaania Vahemere rannikul asuvad Baleaari saared küllastunud jänestega. Jänesed sattusid sinna kolonistide kaudu, kes arvasid, et need on väga armsad ja ilusad loomakesed ning tõid hüplevaid närilisi rohkelt silmailuks kaasa. Kuna jänes on väga kiire sigimisega, siis saare viljasaak oli tõsises ohus. Elanikud palusid olukorra lahendamiseks abi Roomast, kust valitseja saatis murepiirkonda lastide kaupa viverrasid ehk tuhkruid. Tuhkrud lasti jäneste kolooniatesse lahti ning usinad pisikesed kütid ajasid jänesed jahimeeste võrkudesse. Massilisele jäneste sigimisele tuli peagi lõpp.

Moslemite Hispaania vallutamisega 8. sajandil levisid tuhkrud ka Araabiamaadesse, saades seal tuntuks nimega Furo. Oma erakorralise jahioskusega arvati tuhkrud eliitjahigruppidesse, kuhu kuulusid ka pistrikud ja kullid. Jahil lasti tuhkrud madalasse põõsastikku lahti, kust väledad loomad linnud lendu ajasid. Õhus valvasid pistrikud, kes lendu tõusnud linnud kinni püüdsid ja jahimeestele kätte toimetasid.

Ristirüütlite tagasitulekuga Itaaliasse ja Bütsantsi levis uus jahipidamisviis ka Lääne- ja Kesk-Euroopasse. Leides tuhkruid Ida- ja Kesk-Euroopa paleedest, lossidest ning majadest hiiri ja rotte püüdmas, tõid rüütlid need ägedad jahilised endaga kaasa ja tutvustasid ka teistele Euroopa piirkondadele. Tuhkrud võeti suurtes majapidamises ruttu omaks ning olid tähtsal kohal, selle tõestuseks on Leonardo da Vinci maal „Daam Hermeliiniga”. Väikest kiskjat kutsuti sedamoodi, et tema nimi suurejoonelisele daamile kohasem oleks.

Lõpuks levisid tuhkrud üle Euroopa ning muutusid tavalisteks farmiloomadeks, keda kasutati põhiliselt küünides, lautades ja teraviljahoidlates roti- ja hiirepüüdjatena. Kuni 18. sajandi lõpuni olid tuhkrud peamised närilistepüüdjad. Pärast seda asendasid tuhkruid kassid, keda enam ei peetud saatana käsilasteks (kasside kohta oli tol ajal ebausk).

Kassid võeti tuhkrute asemele, kuna tuhkrud haisesid kohutavalt ja kassid mitte (steriliseerime/kastreerimine ning haisunäärmete eemaldamine on 20. saj lõbu); naturaalsed tuhkrud ei olnud nii sõbralikud kui kassid; kassi kogukama suuruse tõttu oli neid tuhkrutest palju kergem kontrollida ning nende tegevusel oli lihtsam silma peal hoida. Ebausu kadumisega muutusid kassid palju vastuvõetavamaks hiire-rotitapjateks kui tuhkrud.

Hoolimata sellest säilitasid tuhkrud oma positsiooni maapiirkondades, kus vajati kassist usaldusväärsemat jahilist. Isegi tänapäeval on erinevates Euroopa farmides töötuhkrud (keda kasutatakse jahiks).

Tuhkrud muutusid salaküttide asendamatuks tööriistaks. Salaküti prototüübil oli seljas lotakas mantel või keep, mille alla sai peita saagiks saadud linnud või jänesed; kotis või taskutes kandis ta ühte või kahte tuhkrut; taskutes olid silmused, võrgud; kaasas kandis kärbikut (lühemaks lõigatud rauaga jahipüss) ning tema saatjaks oli jack russeli terjer.

20. sajandil hakati tuhkruid muul otstarbel kasutama. 40. ja 50. aastatel aretati USAs ja Kanadas tuhkruid naha pärast, millest valmistati võltsnaaritsa kasukaid. See äri on nüüdseks lõppenud. Tänapäeva majapidamises elavad koheva ja kena karvaga tuhkrud on nende tuhkrute haledad varjud.

Tuhkruid on kasutatud ka telefoni- ja elektrikaablite vedamiseks mööda kanaleid. 1960. aastatel kasutasid Boeing Aircraft Corporation ja British Columbia Telephones tuhkruid elektrijuhtmestiku loomisel, kus väikesed loomakesed pandi raskemaid kaableid (mille abil teisi juhtmeid vedada) läbi torude transportima. Selline kasutusala lõppes peagi, sest päris tihti juhtus olukordi, kus kaablit vedav tuhkur otsustas torus pisikese uinaku teha.

Teine populaarne seisukoht on, et tuhkrud kodustati egiptlaste poolt. Sellel versioonil pole kuigi palju tõendeid, mis seda toetaks. Arvestades, kuidas egiptlased tuhandeid aastaid tagasi inimesi mumifitseerisid ja säilitasid, kuid tolleaegsetest tuhkrutest pole mitte ühtegi säilinud jäänust, siis on see teooria vähe usutav. Rohkem võib vett pidada oletus, et tuhkur oli kodustatud juba enne Vahemeremaadele jõudmist. Ka selle versiooni kinnitamiseks napib tõendeid. Samuti on välja pakutud, et tuhkur ongi kodustatud Vahemeremaades, kuid jällegi puuduvad selle teooria kinnitamiseks piisavad tõendusmaterjalid.

Arvatakse, et päris alguses oligi tuhkur populaarne just madalamate ühiskonnakihtide seas, seetõttu pole ka kindlates allikates ja ajaloolistes kirjutistes neid loomakesi varem mainitud.